LGBT+ noorte heaolu ohverdamine poliitmängude nimel peab lõppema

Kirjutasin IDAHOBIT päeva puhul Õnne Paulusega Postimehes LGBT+ noorte heaolust vaenulikul poliitmaastikul.

Mida see ütleb meie ühiskonna kohta, kui laiapõhise kaasamise asemel tekitab poliitika paljudes noortes üksnes ängistust, mure ja südamevalu? Mida see põhjustab noortes, kui valitud poliitikud, kes on andnud lubaduse kaitsta ja seista kõigi inimeste õiguste ja vabaduste eest, tõrjuvad neid ning kasutavad nende identiteedi puhtalt poliitiliste punktide kogumiseks? Poliitilise peksukoti leidmine on üldtuntud, tõhus ja eelkõige lihtne viis, et pettunuid valijaid veenda, kuid mis hind sellisel tegevusel meie ühiskonna arengule on?

17. mail 2021 tähistame juba 16. korda rahvusvahelist homo-, bi- ja transfoobia vastast päeva. Ometigi selgub 2018. aastal Eesti LGBT ühingu poolt koostatud uuringust, et 68 protsenti LGBT+ õpilastest on viimase kooliaasta jooksul enda seksuaal- või sooidentiteedi tõttu vaimse vägivalla ohvriks langenud. Juba lasteaias õpetatakse lastele, et erinevus rikastab ning teisi ei tohi nende eripärade tõttu halvasti kohelda. Siiski peavad tuhanded LGBT+ noored üle kogu Eesti igaõhtuselt eetris jälgima, kuidas rahvaesindajad nende kõige elementaarsemate põhiõiguste üle vaidlevad, ning igapäevaselt enda nahal tundma, kuidas täiskasvanud nende elus seda viha ja sallimatust, kuid kohati ka arusaamatust kinnistavad.

Kas tõesti peavad noored puhtalt oma vähemusidentiteedi tõttu tegelema poliitikaga lihtsalt selleks, et enda eest seista?

Tihti öeldakse, kui sina ei tegele poliitikaga, tegeleb poliitika sinuga. Kuid kas noorte pidev rünnaku alla seadmine hetkest, mil nad on oma identiteedi ja julguse leidnud avalikult elada iseendana, on õigustatud? Kas tõesti peavad noored puhtalt oma vähemusidentiteedi tõttu tegelema poliitikaga lihtsalt selleks, et enda eest seista?

Noorte arengule on vaieldamatult oluline ühiskondlik turva- ja kuuluvustunne. Avalikus diskursus kuuleme pidevalt ühiskondlikest lõhedest ja puuduvast sidususest. Ent mis neid lõhesid tekitab? Seksuaal- ja soovähemuste olemasolu ei ole uus nähtus ega kao ka tulevikus. LGBT+ inimesed on juba alati elanud meie seas ja meiega. Neid leidub meie koolides, sõpruskondades kui ka peredes. Erinevus ja mitmekesisus on meie riigi ja ühiskonna arengut rikastanud läbi aegade. Tänaseks oleme õppinud aktsepteerima ja hindama inimesi enda eripäradega – usklikke ja mitteusklikke, kohalikke ja mujalt tulnuid, neid, kelle emakeeleks on eesti keel kui ka neid, kelle koduseks keeleks mõni muu. Miks tõmmata joon seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi juures?

Lõhestumise põhjuseks ei ole LGBT+ inimesed, vaid laialdane ühiskondlik sallimatus ja rahulolematus. Kasvav ebavõrdsus ja progressimüüdi purunemine on toonud inimeste igapäevaellu eksistentsiaalsed hirmud. Paraku on teatud poliitilistel jõud otsustanud vastutustundetult leida poliitilise peksukoti, selle asemel et leida tõelisi lahendusi neile samadele eksistentsiaalsetele probleemidele, mille juur peitub sügavamal. Oleme lahkunud konstruktiivse probleemi lahendamise ajastust ja jõudnud ajastusse, mil poliitilise kapitali kasvatamine on muutunud olulisemaks kui jätkusuutlik riigijuhtimine.