Põgenike abistamisest ja vanaemade vägevusest

Eile andsime oma Tallinna korteri võtmed imetoredale kolmest naisest koosnevale Kharkovi sõjakeeristest põgenenud Ukraina perekonnale üle. Nagu mõni võib-olla ära tunneb või teine lihtsalt kitš-roosa sisustusstiili järgi oletada suudab, on tegu minu üle 80-aastase vanaema korteriga. Tegu on korteriga, milles vanaema on viimased 60 aastat oma elu ülesehitanud, lapse ja lapselapse suureks kasvatanud, abiellunud ja lahutanud ning veetnud tohutult suure osa oma elu olulisematest ja määravamatest hetkedest. Kuigi vanaema on viimastel aastatel aina enam naasnud oma lapsepõlve kodusse Rohuneemes ja korter on pea täielikku kasutamatusse langenud, on see väike Pelgulinna korter meie perele ja muidugi eriti vanaemale ülisuure sentimentaalse väärtusega.

Seda raskemini tuli eriti mu vanaemale otsus anda see korter sisuliselt võhivõõraste inimeste kätte. Olin kohe sõja alguses andnud korteri info Pagulasabile, vaikselt ja naiivselt lootes, et ehk sõda saab ikkagi ruttu läbi ja korterit pole vaja. Sellele järgnes üle kuu aega vaikust, kõigest mõned üldsõnalised Pagalusabi tänukirjad lendasid iga paari nädala tagant mu postkasti. Kuid siis tuli kõne. Meile leiti perekond, kes kohe-kohe tõstetakse oma hotellist ukse ette ja vajavad pea päeva pealt majutuskohta. Algas telefonimaraton. Helistasime emaga kümneid kordi päevas vanaemale, püüdes teda veenda oma tühja korterit vaid mõneks kuuks suures vajaduses olevale perele loovutada. Alguses tundus asi täiesti lootusetu. Vanaema sõnul selline käik ei tulevat elusees kõne allagi. Korteris olevat tema „terve varandus” pulmakleidist noorusepõlve armastuskirjadeni, ka naabrite suhtumine võõraste majutamisse olevat halastamatu ja ega ka tema vana voodi olevat põgenikele liiga kriuksuv, külmkapp valju mürinaga, ahi tahmane, kardinad tolmused ja ärme unusta peamist: riik maksab lihtsalt liiga väikest pensionit, et sellise asjaga tegeleda.

Peale tunde kestnuid vaidlusi jõudsime siiski diilini: vanaema on nõus põgenikega vähemalt kohtuma, kuid samaaegselt ei väsinud ta toonitamast, et see ei tähenda ammugi, et ta kedagi enda korterisse laseks. Järgmisel päeval ootasin korteris koos elukaaslase ja pagulastega vanaema tulekut mures, et ta tõepoolest astub sisse ja saadab pagulased otsemat teed uksest välja. Vanaema hoopis astus oma pidulikumas kostüümis vaiksel sammul sisse, heitis naistele kahtleva pilgu peale, teatas, et räägib vaid tšut-tšut vene keelt ja vaatas mulle tõsise pilguga otsa: „Mis sa siin niisama seisad? Vaja kaltsud ja fotoalbumid kastidesse panna, et daamidel oleks ruumi oma tualetid kapidesse panna. Homme kolivad sisse.” Järgnes tunde kestev vestlus, milles vanaema tutvustas põgenikele viimse detailini korteri iga väiksematki omapära, mida korteris puudutada tohib ja millest „näppe eemal hoida”. Lahkudes teatas vanaema pagulastele korduvalt, et tuleb lähipäevil neile korterisse kohvile ja teele külla, ning võtab kaasa uued ja “modernsele maitsele vastavad” kardinad, mille paigutamisega ootab naiste abi. Oma täielikus vene keele oskamatuses, ma pagulaste poolelt vestlusest suurt midagi aru ei saanud, kuid mõistsin siiski lauset, mis läbi terve vestluse naiste suust kõlas: „Bolshoy, bolshoy spasibo!” Ning ka vanaema sosistas mulle lahkudes kõrva: „Tegelikult ma olen õnnelik, et asjad nii läksid.”

Tean, et paljudel sõpradel on ka väheses kasutuses või täiesti tühjalt seisvaid kortereid. Palun andke Pagulasabile kindlasti nii elukohtadest, kui ka teenustest ja töökohtadest teada, mida saate abivajajatele pakkuda. Korteriturg on viimseni ülekoormatud ja paljudel Ukraina põgenikel pole turvalise elukoha leidmiseks kuhugi pöörduda.