Vabastagem kvääridentiteedid kapitalismi ahelatest!

Kirjutan hiljutises Müürilehes lõppeva uhkusekuu puhul kväärsusest ja (anti)kapitalismist.

Ehkki teatud segmendid kväärkogukonnast on saavutanud märkimisväärseid vabadusi, on ühiskondliku solidaarsuse kadu ja kapitalistlikusse süsteemi juurdunud rassism, seksism ja suutmissurve seadnud kvääraktivismi ideoloogilisse kahvlisse. Kuidas vabastada kvääridentiteedid neid kummitavatest ahelatest?

Viimaste kümnendite kvääremantsipatsiooni edusammud langevad suuresti kokku maailmamajanduse ja -korra (neo)liberaliseerumisega. Elame ühiskonnas, kus kapitalistlik realism on sedavõrd meie mõttemaailmadesse juurdunud, et inimeste suutlikkus mõelda väljaspool seda raamistikku on tihtipeale tõsiselt piiratud. Ehkki tänapäevases hiliskapitalistlikus maailmas on teatud segmendid kväärkogukonnast saavutanud märkimisväärseid vabadusi, on ühiskondliku solidaarsuse kadu ja kapitalistlikusse süsteemi juurdunud rassism, seksism ja suutmissurve seadnud kvääraktivismi ideoloogilisse kahvlisse. Praegugi kasutatakse naiste ning seksuaal- ja soovähemuste kaitsmist imperialistliku ja hegemoonilise maailmasüsteemi säilitamise õigustusena. Nimelt unustame selle käigus liiga tihti, et just tumedanahalised töölisklassi või suisa kodutud kväärid astusid pool sajandit tagasi esimesed sammud ja viskasid Stonewall Inni ees esimesed kivid patriarhaalse maailmakorra purustamiseks. Ühtlasi nõudsid täpselt needsamad inimesed homofoobselt ja seksistlikult ühiskonnalt esimesena tagasi sõna „kväär”, andes oma kogukonnale viimaks positiivse ja ühendava enesenimetuse.

Mulle meeldib kirjeldada kapitalismi kui läbipõimunud ebavõrdsustest kootud võrku. Selles võrgus ei ole võimalik lahutada rassismi seksismist, ableism’i usulisest diskrimineerimisest või majanduslikku ebavõrdsust homofoobiast. Diskrimineerimine ei eksisteeri kunagi vaakumis, vaid alati kontekstis. Kui näiteks tumedanahaline toidukuller või tugeva võõrkeelse aktsendiga koristaja tekitavad harva ühiskondlikku erutust, siis sama ei saa väita tumedanahalise õpetaja või võõrkeelse aktsendiga ministri kohta. Seda silmas pidades ei tohi unustada, et taolised ajaloolised ja struktuursed vägivallasuhted ei ole vaid mingid kõrvalised nähtused, vaid tihtipeale meie ühiskonna sotsiaalset hierarhiat stabiliseerivad alused. Just seetõttu saame läheneda kväärifoobiale ja kvääridentiteedi kujunemisele vaid läbi kapitalistlikku maailmakorda arvestava prisma.

Kui näiteks tumedanahaline toidukuller või tugeva võõrkeelse aktsendiga koristaja tekitavad harva ühiskondlikku erutust, siis sama ei saa väita tumedanahalise õpetaja või võõrkeelse aktsendiga ministri kohta.

Seksuaalsus(t)e leiutamine

Üks kapitalismi põhiomadustest, mis põimub tõenäoliselt enim kväärifoobiaga, on eluvaldkondade funktsionaliseerimine. Üleminekuga feodaalselt süsteemilt industriaalsele ja sellest tuleneva üleminekuga põllumajandustöölt palgatööle kaasnes suure osa jaoks ühiskonnast inimtegevuse märkimisväärne kitsenemine. Laiast ja kogukondlikust tegevusest taludes, millest võttis osa terve pere- või kogukond, sai ühekülgne, piiratud ja individuaalne töö vabrikutes ja manufaktuurides. Nii teisenes ülesandepõhine töösüsteem ajapõhiseks ja uueks ühiskondlikuks tavaks sai tunniarvestusega palgatöö tegemine, mille kõrvale tekkis täiesti uus eluvaldkond: eraelu. Sinna tasustamata elusfääri nihkus ka reproduktiivtöö, mis muutus hoolimata selle mittetasustatavusest ka aina funktsionaalsemaks. Nii oli sarnaselt tööeluga ka eraelu funktsioon kahtlemata ressursside (täpsemalt inimressursside) tootmine. Just tööstusrevolutsioon Euroopas tõi endaga kaasa inimeste seksuaalelude homogeensemaks muutmise ja suurema problematiseerimise. Inimseksuaalsus on selle põhjal olemuselt problemaatiline, kuna selle väljaelamine on lubatav vaid reproduktsiooni eesmärgil ja peaks toimuma vabana igasugustest ihatunnetest.

Just tööstusrevolutsioon Euroopas tõi endaga kaasa inimeste seksuaalelude homogeensemaks muutmise ja suurema problematiseerimise.

Lisaks töö- ja eraelule said eluvaldkonnad jagatud ka naiste ja meeste sfäärideks. Kui meeste õlule jäid füüsiliselt raskemad või intellektuaalselt mitmetahulisemad – ja ühtlasi rohkem tulu toovad – tööelu valdkonnad, siis lisaks halvasti tasustatud lihttöödele jäid naistele tasustamata reproduktiivtööd: laste sünnitamine ja kasvatamine. Just selle väidetava „eraelulise” eluvaldkonna avalikuks reguleerimiseks tekkis industriaalse revolutsiooni aegu ka rahvastikupoliitika kontseptsioon. Inimeste seksuaalelud muutusid riigivõimude keskseks sekkumisvaldkonnaks. Sealjuures oli meeste tööjõu revalveerimine ja sellega kaasnev naiste tööjõu devalveerimine vaid üks paljudest tööriistadest, et rajada nii-öelda keskselt kontrollitud reproduktiivtöö sektorit.

Soo- ja seksuaalstereotüüpide kujundamisel mängisid märkimisväärset rolli ka teadused eesotsas bioloogia ja meditsiiniga. Just need olid kesksed inimeste rassiliste, sooliste ja klassitunnuste alusel kategoriseerimisel ning seksuaal- ja soovähemuste ühiskondlikul tühistamisel. Nii kujunes ka arusaam kvääridentiteetidest kui jäikadest isikuomadustest, mitte voolavatest eneseteadvustest. Just bioloogia ja meditsiin mängisid juhtivat rolli ka mittereproduktiivse seksuaalkäitumise identifitseerimises, klassifitseerimises ja sellest tulenevas problematiseerimises, ühtlasi selle „ravimises” ja „ennetamises”. Ehkki viimaste aastakümnete teaduslik „valgustus” on aidanud suurel osal teadlaskonnast mõista, et homoseksuaalsus ei ole ravitav ega ennetatav haigus, diskrediteerime endiselt inimesi, kes liiguvad ühiskondlikest normidest liiga kaugele või ei suuda alluda kapitalistlikule suutmissurvele, sildistades neid haigeteks ja diagnoosides neil (sealhulgas üleesindatud hulgal kväärinimestel) eri häireid, nagu depressioon, läbipõlemine, tähelepanuhäired ja nii edasi. Soov inimesi funktsionaliseerida ja neist kasumiloogikale vastavaid indiviide teha ei ole kuhugi kadunud ja väljendub näiteks teatud psühhiaatria harude tegevuses, aga näiteid saab tuua ka sünnieelsest diagnostikast ja plastilisest kirurgiast.

Ehkki viimaste aastakümnete teaduslik „valgustus” on aidanud suurel osal teadlaskonnast mõista, et homoseksuaalsus ei ole ravitav ega ennetatav haigus, diskrediteerime endiselt inimesi, kes liiguvad ühiskondlikest normidest liiga kaugele.

Seksuaalsus(t)e leiutamine

Varakapitalistliku konveiertöö kadumise ja teenindusühiskonna tulekuga kasvas seksuaalne ja sooline vabadus taas. Seda uut teenusekesksust iseloomustab paindlikkuse ja individuaalsuse pea religioosne kummardamine, mille käigus on ka inimeste seksuaalsused aina enam muutumas „toodeteks”, mida saab turundada, skaleerida ja müüa. Nii on kvääridentiteetidest saanud paljuski just kapitalistliku akumulatsiooni siht, mida saab majandada pealiskaudset tolerantsust teeseldes. Näib aina ilmsem, et „tolerantsuse” kasvu puhul ei ole tegu muu kui järjekordse eluvaldkonna – kväärseksuaalsuse ja -kultuuri – majandusliku funktsionaliseerimisega. Siinkohal on märkimisväärne, et ka tänapäevane kvääridiskursus keskendub kvääridentiteetidele kui kõrvalekalletele normaalsusest, mida tuleb küll niinimetatud „tolerantse” ilmavaate järgi austada ja mõnikord isegi tähistada, aga mis sellest hoolimata kunagi „normaalsusena” ei kvalifitseeru, mistõttu ka igasugused vabaduste laiendused jäävad kergesti ümberpööratavateks. Nii hargneb kapitalistlik mõtteviis aina enamatesse eluvaldkondadesse ja ka inimeste intiimsus eksisteerib vaid tarbimisraamistikus. Kõiki eluvaldkondi läbiv kommertsialiseerimine ei toeta vaid kapitali akumulatsiooni, vaid ka kapitalistliku realismi kujunemist ehk kasumispetsiifiliste põhimõtete integreerumist inimeste alateadvusesse.

Näib aina ilmsem, et „tolerantsuse” kasvu puhul ei ole tegu muu kui järjekordse eluvaldkonna – kväärseksuaalsuse ja -kultuuri – majandusliku funktsionaliseerimisega.

Just seetõttu ei saa me kvääraktivistidena majanduslikku dimensiooni oma võitlustest lihtsalt välja jätta. Kvääraktivism, mis taotleb tõelist kväärvabastust, peab taotlema muutusi süsteemis, milles vähesed teenivad kasumit paljude pealt ja juurutavad ebasolidaarseid mõtlemisviise meie alateadvusesse. Juba Simone de Beauvoir kirjeldas kodanliku feminismi probleemina seda, et kodanliku naise ahelateks on tema klassiprivileegid. Nii ei saagi kväärvabastust toimuda seni, kuni meie aktivism ja mõtlemine ripuvad laiemalt rassismi, seksismi, ableism’i, ageism’i, classism’i või muude taoliste „-ismide” ahelates. Kuna vabadust ei eksisteeri ilma võrdsuse ja solidaarsuseta, ei ole ka kväärvabastust, kuniks vaeste, tumedanahaliste, puudega või mis tahes teiste kvääride vabadusvõitlused jätkuvad. Ükski kväär ei ole vaba, kuniks me kõik oleme vabad. Oponeerimaks Nietzschele: vaba ei ole see, kes suudab oma ahelates tantsida, vaid see, kes suudab oma ahelaid mõtestada ja süsteemselt nende vastu võidelda. Lõpetan artikli Rosa Luxemburgi sõnadega: „Need, kes ei liigu, ei märka oma ahelaid.” Seega liikugem üheskoos vaid tõeliselt aheldamatu vabastuse poole.

Kuna vabadust ei eksisteeri ilma võrdsuse ja solidaarsuseta, ei ole ka kväärvabastust, kuniks vaeste, tumedanahaliste, puudega või mis tahes teiste kvääride vabadusvõitlused jätkuvad.

Teatud tekstiosad on vabalt refereeritud Heinz-Jürgen Voßi ja Salih Alexander Wolteri teose „Queer und (Anti-)Kapitalismus” põhjal.

Leave a comment

Your email address will not be published.